Kirby instituudi ja St Vincenti haigla ühiselt juhitud ja ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus jälgiti kuni kahe aasta jooksul inimesi, kes nakatusid COVID-19-sse Austraalias esimese laine ajal.

See kombineerib patsientidelt kogutud süstemaatilist eneseraporteeritud terviseteavet ja laboris võetud vereproovide üksikasjalikku analüüsi.

2022. aasta jaanuaris näitas Kirby instituudi uurimisrühm esimesena maailmas, et pika COVIDi kliinilised sümptomid olid kooskõlas biomarkeritega, mis näitasid kaheksa kuud pärast nakatumist püsivat põletikulist reaktsiooni, andes selge bioloogilise aluse pika COVIDi sündroomile.

„Peaaegu poolteist aastat hiljem on meil hea meel näha, et sama rühma puhul leiti märkimisväärne paranemine vere markerites. Enamiku proovide puhul, mida me analüüsisime laboris, on varem ebanormaalsele immuunsüsteemi funktsioonile viitanud biomarkerid kadunud,“ teatas töö juhtivautor Chansavath Phetsouphanh.

Kuigi immunoloogilise paranemise täpset ulatust on raske kvantifitseerida, kuna immuunfunktsioon varieerub inimeseti märkimisväärselt, ei olnud 24 kuuks täheldatavaid erinevusi pika COVID-ga rühma ja kontrollrühma vahel - samas kui kaheksa kuuga olid kahe rühma vahel märgatavad erinevused.

See suundumus laboratoorsetes andmetes oli nähtav ka patsientide eneseraporteeritud andmetes: 62% patsientidest teatas tervisega seotud elukvaliteedi paranemisest.

Siiski tunnetavad umbes kolmandik patsientidest siiamaani pika COVIDi negatiivset mõju enda elukvaliteedile.

Kirby instituudi direktor Anthony Kelleher lisas, et kuigi tulemus on julgustav, on oluline meeles pidada, et tegemist on vaid ühe grupiga, kus esines COVID-19 varajane tüvi, kus esialgset nakatumist peeti üldiselt kergeks või mõõdukaks.

„Immunoloogia on keeruline teadus ja ei ole võimalik kindlalt öelda, et meie vaktsineerimata kliinilise kohordi tulemused oleksid samad ka vaktsineeritud inimeste või nende inimeste puhul, kes võisid nakatuda teise COVID-19 tüvega,“ rääkis ta.

„Oluline on see, et me jätkame uuringuid, et rohkem mõista, miks mõned inimesed ei parane ja mida saab nende inimeste jaoks teha,“ selgitas Kelleher.