Matuseid jäädvustav Joanna: kõige hingekriipivamad momendid on need, kus ema oma lapsega hüvasti jätab

Valgamaalt, Läti piiri äärest pärit 27-aastane Joanna Raudhein on valinud endale elukutse, mis paneb nii mõnedki inimesed kukalt kratsima. „Miks ometi?“ ja „Kuidas see noore naise vaimsele tervisele mõjub?“ on küsimused, millele Joannal on lihtne vastata. Tema eesmärk on lõpuks avada oma matusebüroo.

Millised on suurimad eelarvamused inimestel sinu töö osas või mida sinult enim küsitakse, kui ütled, et oled matusefotograaf?

Kõige rohkem öeldakse, et matust ei ole vaja pildistada, sest inimest tuleb mäletada elusalt. Mina ütlen, et ärasaatmise jäädvustamine ei võta ära mälestust inimesest tema eluajal. See on osake lahkunu elust, viimane teekond siinilmas ja väärib tähistamist nagu iga teine verstapost elus.

Veel küsitakse tihti, et kuidas suudan töötada nii raske emotsionaalse koormusega. Eelkõige on see minu jaoks siiski töö. Kasutan aga võimalust seletada, et näen seda kui võimalust aidata leida peredel lohutust. Annan hiljem võimaluse fotode abil meenutada hetki, mis matusepäeval on udused ja ebaselged. Mõned leiavad, et mõte matuse pildistamisest on ebamugav, teised aga, et fotod aitavad neil paremini mälestust säilitada ja tulla leinaga toime. Omast kogemusest saan öelda, et kui lahkus minu vanaisa ehk Papi, tehti matusel küll pilte, kuid need läksid ebahoolika säilitamise tõttu kaduma. Samas nüüd, aastaid hiljem, vaataksin neid fotosid hea meelega uuesti, sest ega õigest päevast eriti midagi ei mäleta.

Mõni inimene on vahel päris kuri ja solvunud minu teenuse peale, ükskord soovitati mul mu omaenda laipa pildistada.